Millist puidupeenestit valida?

Puidupeenestusmasinad jagunevad kolme põhirühma: ketashakkurid, trummelhakkurid ja puidupurustid.
Ketashakkurid jagunevad omakorda amatöör- ning kutsetööks mõeldud hakkuriteks, trummelhakkurid segment- ja täisterahakkuriteks, purustid aga kiirekäigulisteks ja aeglasteks. Sellise jaotusega on kursis vaid üksikud ostjad.
Hakkurit ostes on paljud sisse kukkunud, enamasti seepärast, et juhindutud hinnast ning masinat ei kasutatud selleks, milleks tootjatehas on selle ette näinud. Odavad hakkurid ei ole mõeldud intensiivseks kasutamiseks ega kvaliteetse toodangu valmistamiseks.
Kõigepealt tuleb teha valik ühe või teise puidupeenestusmooduli kasuks. Mooduliks nimetatakse agregaati, mis koosneb peenestuskettast või -trumlist, suletud kerest, söötelauast ja selle funktsioneerimiseks vajalikest ajamita koostisośadest.
Mooduli peab saama monteerida haagisele, platvormile, traktorile, autoraamile või ekskavaatorile. Seepärast peab täpselt teadma, milline on lähtematerjal, kus hakkpuitu realiseeritakse ning, mis kõige tähtsam, millistele nõuetele peab vastama lõpptoodang.
Kui hakkpuitu kavatsetakse müüa mitmele kokkuostjale, peab teadma nende kõikide nõudeid selle kvaliteedi kohta. Mõistagi peab olema ülevaade ka lähtematerjali hulgast, mille järgi saab välja arvutada valmistatava toodangu päeva-, nädala- ja aastamahu. Ainult kõike seda teades saab teha õige valiku.

 

Hakkepuidu kvaliteedist

Enamikus Lääne-Euroopa riikides toimub hakkpuidu eest arveldamine energeetilise väärtuse alusel. Balti riikides aga esialgu peamiselt puistekuupmeetrites, arvestades fraktsioonide puhtust vaid väga vähesel määral.
Lääne-Euroopas reguleerivad hakke kvaliteeti kavandatud kasutusele arvestavad standardid, mis kehtestavad hakkpuidu tükisuuruse diapasooni, lubatud niiskuse ja muud näitajad. Meil selliseid standardeid esialgu veel pole ning ka hakke kvaliteedi puhul kohanevad tootjad lihtsalt konkreetse tellija, nt lähima katlamaja nõuetega. Meie katlamajad on aga väga erinevad – vanadest moodsateni. Erinevad ka nõuded hakkpuidu kvaliteedile, ent pöördvõrdeliselt: mida moodsam katlamaja, seda madalamat kvaliteeti
hakkega – nii tükisuuruse kui niiskuse poolest – rahuldutakse.
Ostja jaoks on kvaliteedinäitaja hakkpuidu energeetiline väärtus, mis ei sõltu üksnes niiskusest, vaid ka peente fraktsioonide osakaalust. Mida rohkem on hakkes laaste, lehti, okkaid, koort ja pinnasetükke, seda väiksem on selle energeetiline väärtus. Kui hakitakse värskelt raiutud oksi koos kahe sõrme jämeduse võraga, saadakse mitte millekski kõlbav roheline puder, milles puidukiu osakaal on kaduvväike.
Arusaadavalt pole võimalik toota absoluutselt ühtlast hakkpuitu – see sisaldab alati ka peeneid fraktsioone, mille hulk määrabki ta kvaliteedi. Kui hake sisaldab (mõistlikkuse piires) komposti, on ta kasutatav katlamajades ja koostootmisjaamades. Kui aga hakitakse küttepuitu, saadakse võrdlemisi puhas, nn tehniline hakkpuit, mis kõlbab ka laastude ja graanulite tootmiseks. Täiuslikuks kütte- hakkeks võib pidada fraktsiooni, mille jämedus on 20–40 mm. Sellist ühtlast ja võrdlemisi puhast hakkpuitu võib saada vaid väga hea, kutsetööks mõeldud seadmega ja eriti sobivast lähtematerjalist. Levinuim ning keskmiselt nõutuim, arvestades tootjate võimalusi ja ostjate nõudmisi, on hakkpuit tükisuurusega 0–70 mm. Selles sisalduvat 0–10 mm jämedust fraktsiooni võib pidada kompostiks või madala energeetilise väärtusega hakkeks. Komposti- ja jämedaima fraktsiooni osakaal hakkpuidus määravadki lõppsaaduse kvaliteedi. Materjali automaatetteandega (enamasti tigukonveieri abil) katlamajades ei tohi hakke tükisuurus (enamasti) ületada 70 mm, vastasel korral võib etteandemehhanism kinni kiiluda.
Ajakohastes katlamajades, kus materjal söödetakse küttekoldesse hüdrauliliselt juhitava sahaga, võib kasutada isegi kuni 200 mm tükisuurusega haket, kuid peenfraktsioon on äärmiselt ebasoovitatav – tükisuurus ei tohiks olla väiksem kui 20 mm. Nendes katlamajades on nõuded hakkpuidu niiskuse suhtes minimaalsed, sest seal eelkuivatatakse hake enne koldesse viimist soovitava astmeni, kasutades selleks koldes toodetud soojust.
Seda kõige moodsamat tehnoloogiat hakati lääneriikides kasutama alles hiljaaegu ja arvatavasti kuulub see ka Balti riikide katlamajade tulevikku.
Mida ebakvaliteetsem hakkur, seda rohkem on tootes laaste ja ülemõõdulisi tükke. Ülemõõdulisus on igal juhul ebakvaliteetsuse näitaja. Katlamajades laaste ei soovita, sest nende energeetiline väärtus on väike, kuid neid võtavad meeleldi vastu graanulitootjad. Aga siis peab fraktsioon olema „rohelisest massist“ puhas ning kindla maksimaalse niiskusega.

 

Amatöörklassi hakkurid

Selle kategooria hakkurid pole ette nähtud kvaliteetse hakkpuidu saamiseks. Kui hakkpuitu soovitakse toota müügiks, ei tule odavad seadmed kõne allagi – nende jõudlus oleks lihtsalt liiga väike, hakke kvaliteet rahuldaks norme vaid erandjuhtudel ning seadme ressurss oleks tühine. Amatöörkategooria ketashakkurid on mõeldud oksamassi koristamiseks ning nende tootjad ei ole eriti pead murdnud selle üle, kui peeneks (laastudeks või pilbasteks) materjal hakitakse – hakkurid on kavandatud vaid massi vähendamiseks.
Lääneriikides ostavad selliseid hakkureid tavaliselt põllumehed ning kasutavad neid õunapuuokste peenestamiseks ja teeäärte võsast puhastamiseks, jättes hakke mullaväetiseks või mattes selle kompostihunnikusse. Teine kasutajagrupp on kommunaalmajandusettevõtted, kelle ülesanne on ümbruse korrastamine, mitte kütuse tootmine. Odavaid hakkureid kasutatakse vaid episoodiliselt, mistõttu nende detailid on kerged ja mitte kuigi vastupidavad. Selliste hakkurite ressurss on võrdlemisi väike, sest neid on ette nähtud kasutada vaid paarsada tundi aastas.
Kui amatöörklassi hakkur panna oksahunniku kõrvale tööle terveteks päevadeks, siis kasutab ta ühe kuu jooksul ära kogu aastanormi ning kahe kuu pärast on ta ressurss peaaegu ammendatud. Kolmandal kuul hakkavad rivist välja langema laagrid ja pragunema metall ning poole aasta pärast võib hakkuri
vanarauaks viia. Odavaimad hakkurid maksavad vähemalt 4000 eurot ning kuna tavaliselt ostetakse nad järelmaksuga, on ostja kohustatud jätkama maksmist siis, kui masin enam töövõimeline ei ole. Müügil on ka õige „peeneid“ ja odavaid hakkureid, mida sobiks pigem porgandiriiviks nimetada.

 

Amatöörklassi ketashakkurid

On tootjaid, kes valmistavad üksnes amatöörklassi või ainult kutsetööks mõeldud hakkureid, teised (nt Itaalia firma PEZZOLATO) aga mõlemaid. PEZZOLATO PZ-sarja amatöörklassi hakkur suudab mudelist sõltuvalt hakkida 10–25 cm-se läbimõõduga materjali. Võib tunduda, et kui hakkur saab hakkama 25 cm jämeduse palgiga, pole ta mingi mänguasi, vaid kõlbab ka kutsetööks. See arvamus on aga ekslik – sellist palki töötleb PZ-sarja hakkur väga aeglaselt ja tõrgetega ning kui masinat niimoodi vahetpidamata koormata, ammenduks selle ressurss nädala jooksul. Asi on selles, et amatöörklassi hakkurid on ette nähtud okste, mitte palkide hakkimiseks ning läbimõõt näitab, kui jämedat oksakimpu võib hakkurisse sööta. PEZZOLATO hakkurite baasmooduleid saab komplekteerida mitmes variatsioonis ja nende jaoks on mitmesugust lisavarustust. PEZZOLATO baasmooduli võib näiteks paigutada traktori kolme tugipunktiga lisaalusele, käitada kardaanülekandega ning materjal sellesse käsitsi sisse sööta. Mooduli võib monteerida ka haagisele või varustada roomikutega, käitada autonoomse ülekandega ning materjali sisse sööta manipulaatori abil. Amatöörkategooria odavaimate ketashakkurite moodulite hinnad algavad 4000 eurost, võimsamad agregaadid võivad maksta isegi kuni 10 000 eurot.

 Pezzolato PZ sarja hakkur

PEZZOLATO PZ-sarja hakkur

Pezzolato PZ hakkur koos konteineriga

PEZZOLATO PZ-sarja hakkur koos konteinergia

 

Kutsetöö-ketashakkurid

Selle kategooria hakkurite ehitus ja osad on eespool kirjeldatute omadest märgatavalt vastupidavamad, järelikult on ka nende ressurss tunduvalt
suurem. Kutsetööklassi ketashakkurid on mõeldud kvaliteetse, ühtlase jämedusega hakkpuidu tootmiseks. Peab kohe möönma, et toodangu kvaliteet ja kvantiteet jäävad trummelhakkurite omast siiski maha.
Hea ketashakkuriga on heast lähtematerjalist võimalik valmistada kuni 95–97 % kvaliteetset hakkpuitu. Eri tootjate seadmetel suuri erinevusi pole, kuid on ka olulisi täiendusi, mis on patenteeritud ning mille poolest tooted üksteisest erinevad. PEZZOLATO H-seeria moodulitega on võimalik toota kõrgeimat kvaliteeti hakkpuidu tänu materjali sissesöötmisele 45-kraadise nurga all, lõiketerade vastaspoolel olevatele lisateradele ja fraktsioonide
peenestamisssõeltele. Mainida tuleb ka nõrgemat külge – iga lisavarustus ei kergita üksnes kutsetöö-ketashakkuri maksumust, vaid ka hakkpuidu omahinda. Põhjalikum hakkimine vähendab seadme jõudlust, mis võib olla isegi väiksem sama suure amatöörklassi seadme omast. Järelikult nõuab lõppsaaduse kõrgem kvaliteet lisainvesteeringuid.

Pezzolato H sarja hakkur ja noad   Pezzolato H sarja hakkur ja noad 2 

PEZZOLATO H-sarja hakkur ja selle noad

Ainult kutsetööks mõeldud ketashakkureid, millest sööteava suurus on kuni 40 cm, toodab Beļgia firma VANDAELE. Nendes seadmete peamine konkurentsieelis on patenteeritud, ritta seatud fragmentidest koosnevad lõike- ja vastasnoad. Nugade otstesse keevitatud kõvasulamist terad võimaldavad nuge vahetada vaid 2–3 kuu tagant. Selliseid nuge konkurentide juurest otsida ei tasu, sest VANDAELE on nad patenteerinud. Tavaliselt tuleb hakkurinuge vahetada iga 4–8 töötunni järel, muidu seadme jõudlus väheneb ja hakkpuidu kvaliteet halveneb tunduvalt. Kui soetada VANDAELE
hakkur, tasub hinnavahe end kuhjaga ära juba teisel aastal, aidates kokku hoida aega ja vahendeid, mida ei pea kulutama nugade sagedasele vahetamisele.
Enam-vähem kutsetööks sobivate ketashakkurimoodulite hinna alampiir kõigub 14 000–20 000 euro vahel, kõrget klassi kutsetööagregaat maksab aga vähemalt 40 000 eurot.

 

Trummelhakkurid

Kui töömaht on vähemalt mõneks aastaks piisavalt suur, oleks kasulik mõelda trummelhakkuri muretsemisele. Kuigi müügil on üsna erineva kvaliteedi ja jõudlusega trummelhakkureid, võib neid kõiki pidada kutsetöökõlblikuks (kommunaalteenuste osutajail või talumajapidamistel pole mingil juhul mõtet neid osta). Neid hakkureid eristab kutsetööklassi ketashakkuritest tunduvalt suurem ressurss, suurem jõudlus ja kvaliteetsem hakkpuit. Väiksemate trummelhakkurimoodulite abil hakitava tüve suurim läbimõõt on vähemalt 30 cm, suurematel üle meetri. Trummelhakkurite eelised tulenevad nende ehitusest – põhimõtteliselt on nad kõik varustatud aktiivse söötelaua, all ühe või kahe sissetõmberulli ja ülal liikuva rulliga. Trummelhakkuri vastaspoolel on sõel, mis tagab hakkpuidu vajaliku jämeduse – sõela vahetamisega (sõelasilmad on neil eri suurusega) on võimalik reguleerida valmistoodangu tükisuurust. Mõned tootjad saavad hakkama sõelata, kuid see ei tähenda, et hakke tükisuurust üldse reguleerida ei saaks.
Mis tahes hakkuri toimimiseks on vaja, et selle lõikemehhanism pöörleks teatud kiirusega. Kui pöörlemissagedus väheneb suure koormuse korral teatud piirväärtusest allapoole, siis hakkimine lakkab. Lihtsama varustusega moodulid katkestavad materjalide sööte, ajakohased aga lülitavad automaatselt sisse söötereversi ning kui trumli pöörlemissagedus taastub, taastub automaatselt ka materjali sööde. Trummel on kettast tunduvalt raskem, mistõttu trummelhakkuri inertsijõud on ketashakkuri omast oluliselt suurem. Seetõttu tuleb hakkimiskatkestusi ette palju harvemini kui ketashakkuritega töötades.
Mida suurem on trummelhakkuri läbimõõt ning võimsam jõuülekanne, seda tõhusam on ta töö. Tulemuseks on ka suurem jõudlus ja vähem töötõrkeid. Mootori väiksem pöörlemissagedusega kaasneb väiksem kütusekulu. Muidugi on ka lõpptulemus parem – hakkpuidu omahind on madalam. Seda tüüpi hakkurite baasmoodulid maksavad 30 000 kuni mitusada tuhat eurot. Väiksem hind käib nn kerge konstruktsiooniga trummelhakkurite (nt Eschlbock,
AMD Maxim, Mus-Max, Schröder, Heizomat) kohta, mille ressurss on muidugi väiksem selle haru lipulaevade omast. Turul kehtib kirjutamata seadus: mida kallim seade, seda suurem on selle jõudlus ning madalam hakkpuidu omahind. Kui hakitavat lähtematerjali on piisavas koguses, tasub see ära – suuremad investeeringud teenivad end tasa iga toodetud hakkekuupmeetriga.
Lääneriikides on umbes kakskümmend trummelhakkuritootjat. Hakkurinugade poolest võib nad jagada kahte rühma. Ühel rühma hakkurinoad on ühes tükis ning paiknevad vastaspooltel kogu trumli laiuses (trummel on tavaliselt ühes tükis), teise noad on jagatud segmentideks ning paiknevad trumlil vaheldumisi (siis koosneb trummel järjestikustest omavahel ühendatud ketastest) . Umbes pooled tootjatest (nt AHWI, KOMPTECH, JENZ, FORESTERI) pakuvad mitmes tükis nuge. Noad võivad koosneda fragmentidest (umbes 200 x 200 x 10 mm), mida võib teritada isegi kuni 40 korda, või plaadikestest (umbes 100 x 50 x 5 mm paksused), mis on ette nähtud ühekordseks kasutamiseks ning pärast oma aja ärateenimist vahetatakse uute vastu.

Trummelhakkur AHWI

Trummelhakkur AHWI EC950

Pezzolato PTH seeria hakkur töös

Pezzolato PTH seeria hakkur töös

Pezzolato PTH seeria hakkuri noad ja võre   Pezzolato PTH hakkuri trumli noad ja võre 2

Pezzolato PTH-seeria trummelhakkuri trumli noad ja võre

Osa tootjaist (nt BRUKS, ERJO, HEINOLA, SILVARO, PEZZOLATO, JENSEN) pakub täisnuge. Nende hulka tuleks arvata ka firma PEZZOLATO juurutatud uuendus – neile, kes eelistavad kasutada plaadikesetüüpi nuge, pakutakse samalaadi segmentnugadega terviknuga, säilitades trummelhakkuri ühes tükis trumli.
Jagatud nugadega agregaate tasub kasutada seal, kus tuleb peenestada väga suure läbimõõduga puhtaid tüvesid, sest seda tüüpi trummel kaotab suure koormuse mõjul pöörlemisinertsi suhteliselt aeglaselt. Terviknugadega hakkurid suudavad aga toota kvaliteetset haket ka peenest materjalist (nt
okstest, põõsastest, mittelikviidsest puidust). Terviknuga lõikab oksakimbu läbi ühekorraga ning ei lase sellel end sissetõmberulli ja lõikekoha vahel risti keerata.
Muidugi võib ka jagatud nugadega trummelhakkuritega saada peenest lähtematerjalist kvaliteetset lõppsaadust, selleks on vaja lisada peenfraktsiooni lahutav sõel. See suurendab küll lõppsaaduse omahinda, sest hakkur kulutab lisajõudu materjali „jahvatamiseks“ läbi peene sõela ning seejuures tekib rohkesti ebasoovitavat fraktsiooni – laaste . Peensõela miinus on kiire kulumine, seetõttu ei pääse kulutustest uue sõela muretsemiseks.
Jagatud nuge tootev Austria kompanii KOMPTECH leevendab seda probleemi patenteeritud söötemehhanismi – kahe vertikaalselt paigutatud külgrulli  abil, millega söödetav materjal surutakse tihedamalt kokku. Ülemine rull on omakorda asendatud kahe väiksema läbimõõduga rulliga, mis lühendavad
sööte- ja lõikekoha vahekaugust. Üksikud tootjad on teinud ettepaneku asendada fraktsioonide väljaviimiseks ventilaator transportöörlindiga või ventilaatorit sellega täiendada. Selleks läheb vaja märkimisväärseid lisavahendeid, kuid siiski saab selle võimsuse, mida puhur oleks kulutanud, suunata hakketrumlisse, suurendades nõnda selle jõudlust. Transportöörlindi käituskulud on väiksemad ja sellel on üks müüja jaoks hea omadus – materjal ei tihene koormas nii tihkeks kui puhuri kasutamise korral. Järelikult tekib võimalus müüa veidi rohkem kuupmeetreid.
Trummelhakkuri mooduleid on võimalik paigutada mitmele poole – forvarderile, erimasinale, traktori- või autohaagisele, poolhaagisele või veoautole, kusjuures seda võib käitada autonoomne ajam või auto enda mootor. Hakkurit saab paigutada ka roomikekskavaatori alusele või käitada statsionaarsena (sh elektrimootori jõul). Saekaatrites varustatakse kutsetööhakkurid peale elektrimootori ka vibrosöötelaua ja metallidetektoriga.

Veoautole paigaldatud Komtech trummelhakkur

Veoautole paigaldatud Austria firma Komptech trummelhakkur

Veoautole paigaldatud AHWI hakkur

Veoautole paigaldatud trummelhakkur AHWI EC1400

Veoautole paigaldatud PTH seeria hakkur

Veoautole paigaldatud Pezzolato PTH-seeria trummelhakkur

 

Raidmehake

Selleks et toota raiejäätmetest hakkpuitu võimalikult väikese omahinnaga, on kõige kasulikum teha seda raiesmikul trummelhakkuri abil. Selleks on mitu võimalust. Võib kasutada forvarderit, millele on paigaldatud autonoomse jõumasina ja tühjakskallutatava konteineriga hakkurist koosnev „kassett“, või spetsiaalselt selliste tööde tegemiseks konstrueeritud traktorit (nt SILVARO CS 440).
Meie tingimustes ei paku need traktorid alati just kõige paremat lahendust, sest Balti riikides väga niisket ja rohkesti rohelist massi sisaldavat (mis värskelt raiutud oksi hakkides paratamatult moodustub) raidmehaket praegu kuigi rohkesti ei osteta. Meie oludele sobiv tehnoloogia on vedada raiejäätmete metsa või tee äärde hunnikutesse, lasta neil seal 3–6 kuud kuivada ja alles siis hakkida.
Baltimaade teeolusid arvestades pole alati võimalik raidmehaket vedada poolhaagises, kõige kasulikum on seda teha konteineriga varustatud veoautodega. Eriti tõhus oleks kasutada kuut konteinerit – kaks on pidevalt teel, kaht täidetakse hakkpuiduga ning kaht hoitakse reservis, et hakkur lakkamatult töötada saaks. Raidmehakke vedamine konteinerites on otstarbekas mitmest vaatevinklist – konteinerit on maal kerge täita ning auto ei
pea kaua metsa ääres seisma – vahetatavate konteineritega sõites on ta alati sõidus või, nagu öeldakse, täidab oma põhiülesannet). Siis ei ole ka nõuded juurdepääasutee kvaliteedi suhtes kuigi ranged.

Metsaväljaveotraktorile paigaldatud Pezzolato hakkur

Metsasväljaveomasinale paigaldatud Pezzolato trummehakkur koos konteineriga

 

Peamine probleem on logistika

Väikeste hakkpuidukoguste tootmine pole rentaabel – kuupmeeter haket on kasulikum maha puistata, selmet seda kolme kilomeetri kaugusel asuvasse katlamajja vedada. Väikese jõudlusega peenestusseade tooks tulu siis, kui logistikakulusid miinimumini vähendada. Väikese hakkekoguse (vähemalt 20 puistekuupmeetrit (pm³) tootmine tasub end ära vaid siis, kui seda saab realiseerida sõna otseses mõttes nurga taga. Sellise koguse vedu kaugemale kui 20 km muudab äri ebarentaabliks.
Logistikaga seotu on suurim hakkpuidutootmise äriprobleem. Suurte koguste tootjad (ka lääneriikides) arvavad, et kasumiga töötamiseks ei tohi veokaugus ühes suunas ületada 100 km (tingimusel, et veetakse vähemalt 70 pm³). Seda muret Baltimaadel ei oleks, kui kümme aastat tagasi poleks  seadistama nõnda, et oleks võimalik kütta keskkonnasõbraliku energiaressursi – puiduga. See pakkunuks meile ilusa elu – täieliku energiasõltumatuse jatervisliku õhu.

 

Alar Palatu

OÜ Hydroline



 
56 295 295  Raua 18, Viljandi 71020 
Tel.: 43 34 400